Reede, 17. november 2017

Slán a fhágáil le Gaeilge!

Oscar Wilde
Oleme veetnud oma päeva reedele kohaselt: jalutanud Dublini parkides, muuseumites ning külastanud pubisid. Hommikul lasime end turismibussil sõidutada kesklinna ja vaatasime üle Oscar Wilde kuju. Saime teada, et Wildest kuulsam kuju on Molly Malone, mis on seotud linna nn mitteametliku hümniga. Kuid Molly kuju ei jäänud meie teele, aga saime laulu kaasa ümiseda seiklusrikkal mereretkel.

Neljapäev, 16. november 2017

Kirjanduspealinnas Dublinis

Hommikul jätsime koduse Corkiga hüvasti ja väljusime Heustoni rongijaamas. Õpiränne on meie jaoks lõppenud, aga jätkame enesearendamist Iirimaa pealinnas. Teekonnal siia kohtasime taas jutukaid vanaprouasid, kes tundsid huvi, et mis keeles me räägime ja kust me tuleme ning näiteks millised on meie jõulutraditsioonid.
Õpirändurid

Lõunaks olime kohvritega Dublinis ja otsisime taksot. Erandina tuleb välja tuua mitte kõige lahkemat taksojuhti, kes ei olnud eriti abivalmis meie pagasi tõstmisel. Taksojuht tegi ka paar auringi ümber teatri ja olimegi kohal. Meie hotell asub kesklinnas ning on ümbritsetud erinevatest pubidest. Omapärane on see, et hotellis ei ole lifti ning siin kogesime õnneks taas lahket suhtumist - meie kompsud vinnati teisele korrusele ning saime end sisse sättida. Peale Corki tundub Dublin "tõsise" suurlinnana: vähem värvilisi maju, pigem hallid ja uhked kivihooned ning palju kiirustavaid rahvahulki. Jalutasime hilissügiseses linnas ringi ja mõtisklesime varatalvise Eesti üle - see ootab meid kohe ees!

Dublini vaated: Samuel Beckett Bridge. Kirjanduse suurkujusid
kohtab siin rohkelt!
Et  veel mõnda kogemust kaasa võtta, tegime bussituuri linnas. Omapärane oli see, et kella kuueks oli juba kottpime ning bussijuhist giid teatas, "paremal näete obeliski, kuid hetkel saate ehk aimata selle kontuure.. 😊".

Päeva lõpetasime õhtusöögiga Murray´s pubis, kus sõime toeka õhtusöögi ja kuulasime kohalikku muusikat. Peab ütlema, et see kogemus muutis meie arvamust siinsest pubikultuurist positiivses suunas!

Kolmapäev, 15. november 2017

Head aega Cork!

Otsustasime juba mõned päevad tagasi, et kui tööst aega üle peaks jääma, siis osaleme SA Archimedese haridustöötajatele suunatud õpirände esseekonkursil. Arvasime, et see on hea võimalus omavahelise koostöö edendamiseks ja kirjaoskuse arendamiseks. Mõeldud tehtud ja kogu tänane ennelõuna kulus essee kirjutamisele. Jääme rahulikult ootama tulemusi, Ingrit tahab väga saada pidulikule gaalale (ega Kristagi ära ei ütle sellisest võimalusest) 😊.
Jalutuskäik Corkis
Blackrock Castle

Vaated kindlusele

Kuna hommik oli vaimselt väga kurnav ja see on ühtlasi meie viimane päev Corkis, siis otsustasime pealelõunal teha ühe korraliku pika jalgsimatka. Võtsime sihtpunktiks linna idaosas asuva kindluse ja observatooriumi Blackrock Castle. Jalutuskäik kulges suuremas osas piki Lee jõe kallast, saime veidi vihma ja päikest vaheldumisi. Kilomeetreid kulus edasi tagasi vähemalt 11 ja meie sammude arv oli 21 200. Kompleks on populaarne lisaks turistidele ka koolide hulgas, seal oli mitmeid klasse oma tundide raames. Kahjuks jäi meil sealne tuur tegemata, kuna ooteaeg oli pikk (tund aega). 

Küll aga saime lõunatada sealses restoranis, mis oli arhailise ehitise kõrval väga modernne klaaskuubik. Toit oli maitsev ja vaatlesime ümbritsevaid inimesi ning mõtisklesime eakamate prouade üle. Neid oli seal mitmeid seltskondi nii söömas kui kohvitamas. Välja nägid nad väga soliidsed ja hoolitsetud, läbivaks kohalikuks eakate proade trendiks paistis olevat valged pärlkeed ja kõrvarõngad. Loodetavasti oleme sellises vanuses ka ise nii kenad ja heas vormis. 

Tagasi jalutasime läbi eramute kvartalite, mis jätsid pigem jõukamate inimeste elurajoonide mulje. Mõtted olid juba Dublini ja kodutee juures. 

Teisipäev, 14. november 2017

Blarney legendide lõksus

Sooja ilma ennustus, vihma ei tulnud
Vaatasime hommikul ilmateadet. Lubati sadu, mida siiski ei tulnud. Päike paistab, priimulad õitsevad - selline ilm on meid saatnud kogu kahe nädala vältel. Uskumatud tunduvad kodused lörtsisajud. 

Täna käisime väljasõidul Blarneysse, kuhu sõitsime mugava kahekordse liinibussiga ning tee oli lühike. Sõit võttis aega vaid 15 minutit. Blarneysse mineku eesmärk oli külastada kindlust ja sealset imelist aeda. Et ikka päris turismiteemasse sisse elada, tuli kõigepealt teha ühest jaapanlasest reisisellist mõned fotod. Jalutasime kindluse suunas ning arutlesime, kui tore on olla turist madalhooajal, kusagil pole järjekordi ja tunglemist, saab vabalt omas rütmis kulgeda. Esmalt otsustasime vaadata aeda ning selgus, et see on jaotatud eri stiili osadesse ning laiub üle 24 ha maa-alal. Näiteks Himaalaja tee, kivide piirkond, puude tee jne. Maastik on kindluse ümber väga mitmekesine ning hoolimata sügisest, saime mitmeid vahvaid fotosid. Vaata meie pilte!


Territooriumi plaan
Legende kohtas seal aias mitmeid: näiteks soovide trepp, kus tuli silmad kinni üles-alla jalutada, nõiakivi, mille all nõid öösel puhkab, seitse õde jt. 
Blarney kindlus on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi piirkonnas ning põhilegend on seotud Blarney kiviga, mis on sinna torni pandud 1446 a. Blarney tähendab "osav rääkimine". Iiri rahvapärimus selgitab seda legendi mitmeti, kuid peamine tähendus seisneb selles, et selili ja pea alaspidi rippumine ja kivi suudlemine on õnnetoov võimalus. Nüüdseks on seal eraldi metallist toed ning abimehed, kes aitavad sind sellel teekonnal. Vanasti oli kivi suudlemine seal päris riskantne. Suvehooajal tuleb oodata enne pikas järjekorras, et tunda viis sekundit hirmu 😊.

Ringi jalutades tõdesime, et seal oleks küll väga huvitav teha loodusgiidi praktikat, kuna pakutakse turistidele palju erinevaid teenuseid ning kohtab väga erinevat loodust. 
Palmid lehisemetsas

Teel tagasi kogesime taas iirlaste südamlikkust. Hommikul olime ostnud ühe otsa bussipileti ning tagasiteel pakkus bussijuht sõbralikult soodsamat bussipiletit, kuna edasi-tagasi pilet oleks olnud soodsam. Tänasime teda siiralt.
Veevaated



Blarney maja ja kindlus

Esmaspäev, 13. november 2017

Oodatud kohtumine!

Krista ja Derval
Meie viimane töönädal algas oodatud kohtumisega, nimelt oli Ger meile organiseerinud kokkusaamise turismiõpetaja Derval Glaviniga. Sel nädalal on siinne kool väga vaikne, kuna enamus õpilasi on praktikal. Osalesime Dervali ühes turismitunnis, õpilaste seltskond oli rahvusvaheline ja väga erinevas vanuses. Õpe toimus Moodle keskkonda kasutades, mis on siin väga populaarne. Üldse on palju õpet arvutis. Omavahel saime sel ajal vestelda turismiõppe teemadel. 
Täpsustasime, kus käiakse turismi erialade praktikat tegemas. Tüüpilised kohad on sündmuskorraldusfirmad, söögikohad,  hotellid, kõnekeskused, reisibürood ja ajaloolised paigad. Enamasti on juba kohad välja kujunenud, kuid igal aastal septembris otsitakse ka uusi kohti. Praktikakoha otsib õpilane ise. Hetkel on kursusel valdavalt noored, kes vajavad selleks eraldi tuge ja julgustamist. Osa õpilasi on praktikal praegu Corkis toimuval filmifestivalil, kus saavad praktiseerida sündmuskorralust. Praktikaperiood on siin väga lühike, nädal novembris ja nädal veebruaris, mistõttu ettevõtted ei saa oodatud tulemust. 
Tore õpik koos Eesti tutvustusega ja
õppekava
Turismiõpe ise kestab kokku kaks aastat, kumbki aasta koosneb oma moodulitest. Osa mooduleid on kohustuslikud ja osa valib kool ise. Aastad (Level 5 ja 6) on erineva tasemega ja lõpetades saavad vastava tunnistuse. 
Õppekava nimetus on Tourism with Business, äripool on juures seepärast, et suunata inimesi rohkem ettevõtlusele, kuid tegelikkuses see päris nii ei ole. Välja arendamisel on giidiõpe, mille osas on nad valmis koostööks meie kooliga. 
Uurisime, kuidas on siin lood väljalangevusega. Enamus lõpetab esimese aasta, kuid teisele aastale edasi minek on aastati erinev. Sageli minnakse tööle ja muud eriala õppima, st ei peeta vajalikuks järgmist taset juurde õppida. Teise aasta üks suur osa on keeleõppel ja erialasel suhtluskeelel. Kool on ostnud mõned suured ja paksud õpikud, mida vajadusel paljundada, kuid õpilane võib ka endale selle soovi korral osta. 
Õppekavad on nähtavad kooli kodulehel, kuid detailsem sisu pole avatud. Õppekavad on väljundipõhised. Õppes kasutatakse mitmeid praktilisi ülesandeid, mida õpilased teevad ja esitavad Moodles. Ülesannete eesmärk on toetada õpilaste arengut. Üheks näiteks on Travel desk. Selles ülesandes saavad õpilased arendada klienditeenindust, ärikirjade koostamist, reisikorraldust, turundust ja müüki. 
Saime Dervalilt tema kontaktid ning leppisime kokku edasisest koostöövõimalusest.
Kuna õpetajatel on kiired ajad seoses lõpetamisega, siis saime homseks soovituseks ühe võimaliku praktikakoha külastuse Blarney Castle and Gardens näol. 

Pühapäev, 12. november 2017

Pudru ja kapsad, mis meile maitsesid hästi

Kohvipaus Killarneys, Inch´i rand
Hommik oli ühele ilusale pühapäevale kohane, õues paistis päike. Tõotas tulla ilus päev! Jätkasime "tuuritamist" Iirimaal, sel korral oli sihtkohaks Dingle. Jalutasime tuttavasse kogunemiskohta, kus erinevalt eilsest oli rahvast murdu. Reisibüroo ees ootaks kaks bussi, üks suurem ja teine väiksem ning käis vilgas tegevus, millest ootajad väga aru ei saanud. Kui esimesel korral kontrolliti kohaolu nimeliselt, siis nüüd hõikasid bussijuhid "Dingel" ja kõik suundusid siis bussi juurde. Meiegi saime aru, et sel korral on väike buss meie sõiduvahend, aga sealt saadeti meid tagasi "You are going to the big bus". Lonkisime nõutult ringi. Meie käest küsis nii mõnigi reisija veel infot, kehitasime vaid õlgu. Krista mahitusel saime loa siseneda suurde rohelisse bussi, keegi ei kontrollinud, kuhu me sõita soovime. Kohe reisi alguses saime aru, et buss on teel hoopis teisele tuurile- The ring of Kerry?! Arutlesime, et ega see ka paha valik ei ole, aga kahtlus puges hinge, et kas olime tõesti end keeleoskuse ja iiri huumorist arusaamise tõttu nö "maha müünud".

Beehive Huts ja Ventry Seal Head Drive
Jõudsime esimesse peatusesse, milleks oli Killarney linnake, mis on kaunis ja värviderohke linnake. Jalutasime, einestasime suurepärases kohvikus ja külastasime paari kirikut. Tagasi bussiparklas sai meile teatavaks, et meie liigume edasi uue bussiga ja tuur jaguneb kaheks (tegelikult oli see info kõik kirjas ka tuuri tutvustavas voldikus, aga me lugesime ainult sisu😉). Sõitsime aga edasi, meie bussijuht-reisisaatja oli Paudie, kes vaikis ainult siis mil reisijad jalutasid ringi. Paudie tutvustas end ja uuris ka, kes bussis on ning kust me tuleme- nii lõi ta sõbraliku õhkkonna. Järgmine peatus oli Inch rannal ja Ventry Seal Head Drive, mis on meie hinnangul lummava loodusega ja merevaadetega kohad. Tegime palju - palju pilte! Liivaselt rannalt niisama bussi tagasi ei pääsenud, oli kaks varianti: kas harjata saapad üle või teha üks korralik iiri tants. Kuna meie veel tantsimises nii kindlalt ennast ei tundnud, siis otsustasime harjamise kasuks. Edasi viis meid meie tee

Beehive Huts´i, mis oli vana kaluriküla. Kõikjal mägedes võis näha mitmeid lambakarju.
Lõppeatuseks oli Slea Head Grotto, kust saime nautida vaadet ookeanile ning mängida mõttega, et ees on Ameerika ja Kanada.

Slea Head Grotto
Teekonnal kuulsime mitmeid lugusid, mis olid seotud nii lähi- kui ka kaugema ajalooga. Näiteks oli tore kuulda lugu, kuidas Hollywoodi tegelased käisid sealmail Star Wars´i filmi tegemas. Loo muutis värvikaks see, et seda läbis mõte -  iirlane on jutuvestja ja ära iial usu purjus iirlase juttu! Nimelt segas ameerika produtsente kohalike kalameeste tegevus. Nad ei saanud filmida suuri plaane nii, et kalamehed ei oleks kaadris.  Nad otsustasid kohalikud kalamehed kinni maksta (juttu rääkis bussijuht, kasutades ka nn ameerika aktsenti). Kokkuleppele jõuti õlleklaasi taga ja kohalikud pidid tooma hommikul kalurite nimekirja. Vastu pidid nad saama 1000 eurot nädalas, filmimine ise kestus kuus nädalat. Hommikul oli üllatus suur, kui kirja oli pandud 6000 inimest! Selgituseks siia, et piirkonnas on 2000 inimest. Ilmselt said kalameestena kirja ka imikud ja vanurid ja muud sugulased-tuttavad. Tagasiteel lõunatasime Dinglis ja suundusime oma ajutise kodu poole.
Paudielt kuulsime ka huvitavat fakti iiri keele kohta. Kui muidu kuulis üsna palju valitsuse kohta sarjavaid noote, siis positiivsena tõi ta välja, et valitsus peab oluliseks iiri keele väärtustamist ja säilimist. Keskkooli lõpuni on kohustuslik iiri keelt õppida ning õpilane saab lisapunktid, kui sooritab lõpueksamid iiri keeles ja see aitab tal edaspidi kergemini ülikooli pääseda. Lugusid tuli aina juurde: küll majandusest, lammaste armuelust jms. Tõdesime taas, et iirlane on jutuvestja. Kokkuvõttes võib öelda, et hommikusest segadusest, ehk pudrust ja kapsast, sai tore elamus!

Laupäev, 11. november 2017

Turismiõpe jätkus

Buss, eesel ja kuusepuu- kõik täna nähtud ja ilusad!
Kuusepuu on pildistatud Bunratty külastuskeskuses.
Tänast postitust jätkame sealt, kus eile pooleli jäime. Juba reede õhtul olime planeerinud nädalavahetusse kaks väljasõitu ümbruskonda. Jalutasime ja mõtisklesime päevamuljete üle ning tegime täpsemaid plaane. Eneselegi üllatuseks olime sattunud õlletehase taha ja nägime veidralt tuttavlikku toidupoodi. Sisenedes nägime väga kodust pilti! Tegu oli poola-leedu kaupa müüva toidupoega. Krista ostis sealt kohe ühe korraliku rukkileiva. Sealt sättisime aga sammud juba  turismibüroosse. Eesmärgiks ikka see, et tutvuda turismivõimalustega ja näha, mis toimub linnast väljas- ehk siis milline on Iirimaa elu maal. Bussireisi piletid lunastasime reedel Paddywagoni büroost ning nagu punapäine "stiilipuhas iirlane" siis soovitas, olime varakult platsis- kell 7.20.

Sel varahommikusel hetkel tundus, et oleme ainukesed reisijad. Kohale jõudes silmasime ka väiksekasvulist, aga juba varahommikul heatujulisusest ja energiast pakatavat bussijuhti. Bussijuht lubas meid viisakalt siseneda, viskas varahommikul eestlastele mittearusaadava nalja (kõrvad meil veel tukkusid) ja me valisime istekohad. Arvasime, et hooajavälisel ajal ehk ei ole tung ringreisidele suur ja saame rõõmsalt terve päeva bussis eraldi istetel laiutada. Üllatuseks aga minuti pealt, nii kui kell kukkus, hakkas bussi valguma rahvusvaheline seltskond. Buss sai peaaegu täis ja bussijuht kontrollis üle osalejate arvu ning nimed. Alustasime sõitu. Üsna pea tegi ta meile teatavaks, et buss on "fully booked" ja pidime oma eestlasliku individualismi ohverdama ning Ingrit kolis Krista pinginaabriks. 
Cliffs Mohare

Bussijuht tutvustas end, tema nimi oli Brian ja ta ütles, et on meie bussijuht sel teekonnal Cliffs Mohare. Meie kujutasime ette, et reisi edenedes liitub meiega giid või reisisaatja, aga järgmises peatuses saime aru, et teekonna sisustab bussijuht ise! Ta rääkis ajaloolisi fakte, selgitas kindluse ja mõisahoone vahet, sh viskas nalja ja tögas ameeriklasi ja inglasi. Üks mees suutis seda viiekümnest inimesest koosnevat gruppi ohjata ja anda piisavalt infot. Mõned huvitavad võtted: selleks, et vältida keelebarjääri, kirjutas ta kogunemise aja alati paberile ja asetas selle bussi armatuurile nii, et iga viimane kui reisija seda nägi ja sõnumist ka aru sai. Igas peatuses, sh vaatamisväärsuste juures ta alati hoiatas, et kontrolliksime isiklikke asju ega unustaks neid. Corkist sihtkohta jõudmiseks kulus vähemalt kaks tundi ning peagi olime läänerannikul, kus hoolimata kergest vihmast võis näha uhkeid kaljusid ja Atlandi ookeani. 

Meie sihtkoht, Cliffs Mohare, on üks külastatumaid looduslikke atraktsioone Iirimaal. Edasi liikusime Doolini külla, mida tutvustati meile kui kaluriküla ning seal oli ka lõunasöögi peatus.
Doolini küla

Hoolimata hooajavälisest ajast, oli koht rahvarohke ja busse tuli aina juurde, ka sama firma busse. Meie üllatus oli üsna suur, kui nägime, et avatud on vaid kolm pisikest kohvikut. Söögi ootajaid oli aga ca 250 inimest (vähemalt viis bussitäit rahvast). Asusime omavahel arutama ja seda turismitoodet nö parandama😊. Üks mõte, mis Kristale pähe tuli oli see, et miks sama firma bussid peavad samal kellaajal just seal lõunapausi pidama. Küla ise oli pisike ja ringkäiku meile seal ei tehtud. Ka lõuna aeg oleks võinud vabalt olla hilisem. Meie piirdusime seal koogi ja kohviga. 

Edasi liikusime The Burren (baby cliffs), mis üllatas väga omanäolise maastikuga ookeani kaldal: fossiilid ja suured paekivirahnud olid end just kui maapõuest ja veest välja murdnud ning päikese abil pragunenud. 
The Burren (baby cliffs)

Siiani oli meid Brian hoidnud erksana, visates õhku küsimusi Iirimaa ajaloo kohta ja selgitades erinevaid seoseid lähiriikidega. Saime teada, et kunagi valitses seda riiki kohe mitu kuningat, üks neist aga oli eriti sõjakas ja auahne. Tema sõlmis kuningas James II kokkuleppe, lubades vastu raha ja oodates ise Inglismaalt sõjalist abi, et võita kodusõda. Samuti saime teada milline raske lapsepõlv oli St Patricul. Samuti oli hoiatuseks üks õpetlik lugu, kuidas eakas USA turist kaotas kaljudel hüpeldes igaveseks oma tuttuue IPhone. Meiegi retk ei lõppenud paraku vigastusteta- vihmast libe paekivipind on ohtlik igale kiirustajale. Nii komistas ja kukkus Krista bussist väljudes oma põlved mustaks, aga see ei vähendanud elamust! Sündis uus plaan, et saame õhtul kodus proovida pesumasinat, mis ta ikka muidu meil olemas on.

Tagasiteel tehti meile peatus Bunratty kindluse juures. See on ütlemata suur kompleks, mida ilmselt tasuks külastada. Seal oli ka ilus, avar ja pooltühi söögikoht, mis viis meid (paadunud maailmaparandajaid ja õpetajaid) mõttele, et hoopis seal oleks võinud meile lõunapausi pakkuda. Bussijuhi lauluviisi saatel jõudsime tagasi Corki.