Reede, 10. november 2017

Algas turismiõpe!

Tänaseks päevaks on lõppenud inglise keele praktika prantslasega, kes naases oma kodumaale ja  meie otsustasime tutvuda kohalike turismitoodetega. Anname väikese ülevaate teenustest, mida täna tarbisime.

Bussituuril otsustasime nüüd teha ka vahepeatusi. Esmalt läksime maha Võimuuseumi juures, mis tundus huvitav. Kahjuks oli muuseum suletud, kuna hooaeg on läbi. Tore tähelepanek teenindusest: olime jõudnud muuseumi ukse juurde, kui kuulsime, et meid hüütakse. Bussijuht oli jooksnud meile järele ja teatas, et muuseum on suletud. See ei kurvastanud meid, ütlesime talle, et ärgu muretsegu, näeme hiljem. Muuseumi asemel läksime uurima Saint Anne kirikut. Olime kuulnud, et iga turist, kes kirikutorni jõuab, saab lüüa kirikukella. Proovisime meiegi, vaata videot lingilt 👏. Edasi jalutasime endise linnavangla poole, seal tegime poole tunnise tiiru audiogiidiga. Mõtisklesime inimeste saatuse üle, kes on seal pidanud viibima.
    Rahvuslikud road: Irish stew ja tänavatoit
Tänased toiduelamused - kätte oli jõudnud lõuna ja kõhud olid üsna tühjad. Kõigepealt meie väike arvamus siinse pubikultuuri kohta, millega kõik lugejad kindlasti ei pea nõustuma. Me kumbki pole erilised õlle ja jalgpalli austajad, kuid siinsetel pubidel on pikk seotus nii Guinessi õlle kui ka jalgpalliga. Selline kooslus tekitab iirlaste seas koduse oleku ja paraja lärmi, mis meile kui põhjamaa naistele tundus pisut väsitav. Pubide interjöör on klassikaliselt kirju - seinad on kaetud jalgpalli jms sümboolikaga. Teeninduskultuur on kodune, eile õhtul oli Ingrit sõnatu. Teenindaja pöördus tema poole, küsides "what would you like to have my darling?"  Sedasi polnud keegi meie poole pöördunud varem, kuid me tundsime end väga erilistena. Kõige kodususe juures ei jää märkamata ka korralik tolmukiht, mis võib tundlikumat silma riivama hakata. 

Meie tööpäevad on olnud väga tihedad ning oleme seega piirdunud rohkem tänavatoiduga. Täna soovisime teha ühe korraliku lõunasöögi. 
The Flying Enterprise
Näide siinsest sõbralikkusest ja toitlustuse teeninduskultuurist: luusisime vanalinnas ning leidsimegi sildi, mis kutsus sööma. Hoov oli tühi ja paistis vaid suur ja avar suvekohvikuala. Äkki ilmus kusagilt välja soliidne härrasmees, kes uuris, kas soovime sööma tulla. Olime väga kahtlevad, kuna nähtu tundus imelik. Tema vaatas meile veenvalt silma,  haaras meil käest ja juhatas meid nurga taga olevasse suurepärasesse  söögikohta. Seal avanes hoopis teine vaatepilt, avar kohvik, palju rahvast, sobilik menüü ja meeldivad teenindajad. Selgus, et olime kohvikule lähenenud teeninduskäigust 😃. 


Kuna ees on nädalavahetus ja ka meie plaanime puhata ja veel turismitoodetega tutvuda, siis suundusime väljasõite korraldavasse turismifirmasse Paddywagon. Kogesime vahetut iiripärast teenindust, mis sisaldas sõbralikku vestlust punapäise iirlasega, lauluvilet ja selgeid juhiseid reisidele. Otsime nädalavahetuseks kaks reisi, millest kirjutame edaspidi

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar