Laupäev, 11. november 2017

Turismiõpe jätkus

Buss, eesel ja kuusepuu- kõik täna nähtud ja ilusad!
Kuusepuu on pildistatud Bunratty külastuskeskuses.
Tänast postitust jätkame sealt, kus eile pooleli jäime. Juba reede õhtul olime planeerinud nädalavahetusse kaks väljasõitu ümbruskonda. Jalutasime ja mõtisklesime päevamuljete üle ning tegime täpsemaid plaane. Eneselegi üllatuseks olime sattunud õlletehase taha ja nägime veidralt tuttavlikku toidupoodi. Sisenedes nägime väga kodust pilti! Tegu oli poola-leedu kaupa müüva toidupoega. Krista ostis sealt kohe ühe korraliku rukkileiva. Sealt sättisime aga sammud juba  turismibüroosse. Eesmärgiks ikka see, et tutvuda turismivõimalustega ja näha, mis toimub linnast väljas- ehk siis milline on Iirimaa elu maal. Bussireisi piletid lunastasime reedel Paddywagoni büroost ning nagu punapäine "stiilipuhas iirlane" siis soovitas, olime varakult platsis- kell 7.20.

Sel varahommikusel hetkel tundus, et oleme ainukesed reisijad. Kohale jõudes silmasime ka väiksekasvulist, aga juba varahommikul heatujulisusest ja energiast pakatavat bussijuhti. Bussijuht lubas meid viisakalt siseneda, viskas varahommikul eestlastele mittearusaadava nalja (kõrvad meil veel tukkusid) ja me valisime istekohad. Arvasime, et hooajavälisel ajal ehk ei ole tung ringreisidele suur ja saame rõõmsalt terve päeva bussis eraldi istetel laiutada. Üllatuseks aga minuti pealt, nii kui kell kukkus, hakkas bussi valguma rahvusvaheline seltskond. Buss sai peaaegu täis ja bussijuht kontrollis üle osalejate arvu ning nimed. Alustasime sõitu. Üsna pea tegi ta meile teatavaks, et buss on "fully booked" ja pidime oma eestlasliku individualismi ohverdama ning Ingrit kolis Krista pinginaabriks. 
Cliffs Mohare

Bussijuht tutvustas end, tema nimi oli Brian ja ta ütles, et on meie bussijuht sel teekonnal Cliffs Mohare. Meie kujutasime ette, et reisi edenedes liitub meiega giid või reisisaatja, aga järgmises peatuses saime aru, et teekonna sisustab bussijuht ise! Ta rääkis ajaloolisi fakte, selgitas kindluse ja mõisahoone vahet, sh viskas nalja ja tögas ameeriklasi ja inglasi. Üks mees suutis seda viiekümnest inimesest koosnevat gruppi ohjata ja anda piisavalt infot. Mõned huvitavad võtted: selleks, et vältida keelebarjääri, kirjutas ta kogunemise aja alati paberile ja asetas selle bussi armatuurile nii, et iga viimane kui reisija seda nägi ja sõnumist ka aru sai. Igas peatuses, sh vaatamisväärsuste juures ta alati hoiatas, et kontrolliksime isiklikke asju ega unustaks neid. Corkist sihtkohta jõudmiseks kulus vähemalt kaks tundi ning peagi olime läänerannikul, kus hoolimata kergest vihmast võis näha uhkeid kaljusid ja Atlandi ookeani. 

Meie sihtkoht, Cliffs Mohare, on üks külastatumaid looduslikke atraktsioone Iirimaal. Edasi liikusime Doolini külla, mida tutvustati meile kui kaluriküla ning seal oli ka lõunasöögi peatus.
Doolini küla

Hoolimata hooajavälisest ajast, oli koht rahvarohke ja busse tuli aina juurde, ka sama firma busse. Meie üllatus oli üsna suur, kui nägime, et avatud on vaid kolm pisikest kohvikut. Söögi ootajaid oli aga ca 250 inimest (vähemalt viis bussitäit rahvast). Asusime omavahel arutama ja seda turismitoodet nö parandama😊. Üks mõte, mis Kristale pähe tuli oli see, et miks sama firma bussid peavad samal kellaajal just seal lõunapausi pidama. Küla ise oli pisike ja ringkäiku meile seal ei tehtud. Ka lõuna aeg oleks võinud vabalt olla hilisem. Meie piirdusime seal koogi ja kohviga. 

Edasi liikusime The Burren (baby cliffs), mis üllatas väga omanäolise maastikuga ookeani kaldal: fossiilid ja suured paekivirahnud olid end just kui maapõuest ja veest välja murdnud ning päikese abil pragunenud. 
The Burren (baby cliffs)

Siiani oli meid Brian hoidnud erksana, visates õhku küsimusi Iirimaa ajaloo kohta ja selgitades erinevaid seoseid lähiriikidega. Saime teada, et kunagi valitses seda riiki kohe mitu kuningat, üks neist aga oli eriti sõjakas ja auahne. Tema sõlmis kuningas James II kokkuleppe, lubades vastu raha ja oodates ise Inglismaalt sõjalist abi, et võita kodusõda. Samuti saime teada milline raske lapsepõlv oli St Patricul. Samuti oli hoiatuseks üks õpetlik lugu, kuidas eakas USA turist kaotas kaljudel hüpeldes igaveseks oma tuttuue IPhone. Meiegi retk ei lõppenud paraku vigastusteta- vihmast libe paekivipind on ohtlik igale kiirustajale. Nii komistas ja kukkus Krista bussist väljudes oma põlved mustaks, aga see ei vähendanud elamust! Sündis uus plaan, et saame õhtul kodus proovida pesumasinat, mis ta ikka muidu meil olemas on.

Tagasiteel tehti meile peatus Bunratty kindluse juures. See on ütlemata suur kompleks, mida ilmselt tasuks külastada. Seal oli ka ilus, avar ja pooltühi söögikoht, mis viis meid (paadunud maailmaparandajaid ja õpetajaid) mõttele, et hoopis seal oleks võinud meile lõunapausi pakkuda. Bussijuhi lauluviisi saatel jõudsime tagasi Corki.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar