pühapäev, 12. november 2017

Pudru ja kapsad, mis meile maitsesid hästi

Kohvipaus Killarneys, Inch´i rand
Hommik oli ühele ilusale pühapäevale kohane, õues paistis päike. Tõotas tulla ilus päev! Jätkasime "tuuritamist" Iirimaal, sel korral oli sihtkohaks Dingle. Jalutasime tuttavasse kogunemiskohta, kus erinevalt eilsest oli rahvast murdu. Reisibüroo ees ootaks kaks bussi, üks suurem ja teine väiksem ning käis vilgas tegevus, millest ootajad väga aru ei saanud. Kui esimesel korral kontrolliti kohaolu nimeliselt, siis nüüd hõikasid bussijuhid "Dingel" ja kõik suundusid siis bussi juurde. Meiegi saime aru, et sel korral on väike buss meie sõiduvahend, aga sealt saadeti meid tagasi "You are going to the big bus". Lonkisime nõutult ringi. Meie käest küsis nii mõnigi reisija veel infot, kehitasime vaid õlgu. Krista mahitusel saime loa siseneda suurde rohelisse bussi, keegi ei kontrollinud, kuhu me sõita soovime. Kohe reisi alguses saime aru, et buss on teel hoopis teisele tuurile- The ring of Kerry?! Arutlesime, et ega see ka paha valik ei ole, aga kahtlus puges hinge, et kas olime tõesti end keeleoskuse ja iiri huumorist arusaamise tõttu nö "maha müünud".

Beehive Huts ja Ventry Seal Head Drive
Jõudsime esimesse peatusesse, milleks oli Killarney linnake, mis on kaunis ja värviderohke linnake. Jalutasime, einestasime suurepärases kohvikus ja külastasime paari kirikut. Tagasi bussiparklas sai meile teatavaks, et meie liigume edasi uue bussiga ja tuur jaguneb kaheks (tegelikult oli see info kõik kirjas ka tuuri tutvustavas voldikus, aga me lugesime ainult sisu😉). Sõitsime aga edasi, meie bussijuht-reisisaatja oli Paudie, kes vaikis ainult siis mil reisijad jalutasid ringi. Paudie tutvustas end ja uuris ka, kes bussis on ning kust me tuleme- nii lõi ta sõbraliku õhkkonna. Järgmine peatus oli Inch rannal ja Ventry Seal Head Drive, mis on meie hinnangul lummava loodusega ja merevaadetega kohad. Tegime palju - palju pilte! Liivaselt rannalt niisama bussi tagasi ei pääsenud, oli kaks varianti: kas harjata saapad üle või teha üks korralik iiri tants. Kuna meie veel tantsimises nii kindlalt ennast ei tundnud, siis otsustasime harjamise kasuks. Edasi viis meid meie tee

Beehive Huts´i, mis oli vana kaluriküla. Kõikjal mägedes võis näha mitmeid lambakarju.
Lõppeatuseks oli Slea Head Grotto, kust saime nautida vaadet ookeanile ning mängida mõttega, et ees on Ameerika ja Kanada.

Slea Head Grotto
Teekonnal kuulsime mitmeid lugusid, mis olid seotud nii lähi- kui ka kaugema ajalooga. Näiteks oli tore kuulda lugu, kuidas Hollywoodi tegelased käisid sealmail Star Wars´i filmi tegemas. Loo muutis värvikaks see, et seda läbis mõte -  iirlane on jutuvestja ja ära iial usu purjus iirlase juttu! Nimelt segas ameerika produtsente kohalike kalameeste tegevus. Nad ei saanud filmida suuri plaane nii, et kalamehed ei oleks kaadris.  Nad otsustasid kohalikud kalamehed kinni maksta (juttu rääkis bussijuht, kasutades ka nn ameerika aktsenti). Kokkuleppele jõuti õlleklaasi taga ja kohalikud pidid tooma hommikul kalurite nimekirja. Vastu pidid nad saama 1000 eurot nädalas, filmimine ise kestus kuus nädalat. Hommikul oli üllatus suur, kui kirja oli pandud 6000 inimest! Selgituseks siia, et piirkonnas on 2000 inimest. Ilmselt said kalameestena kirja ka imikud ja vanurid ja muud sugulased-tuttavad. Tagasiteel lõunatasime Dinglis ja suundusime oma ajutise kodu poole.
Paudielt kuulsime ka huvitavat fakti iiri keele kohta. Kui muidu kuulis üsna palju valitsuse kohta sarjavaid noote, siis positiivsena tõi ta välja, et valitsus peab oluliseks iiri keele väärtustamist ja säilimist. Keskkooli lõpuni on kohustuslik iiri keelt õppida ning õpilane saab lisapunktid, kui sooritab lõpueksamid iiri keeles ja see aitab tal edaspidi kergemini ülikooli pääseda. Lugusid tuli aina juurde: küll majandusest, lammaste armuelust jms. Tõdesime taas, et iirlane on jutuvestja. Kokkuvõttes võib öelda, et hommikusest segadusest, ehk pudrust ja kapsast, sai tore elamus!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar